Kui kõigi spordifännide pilgud on pööratud Milano Cortina 2026 taliolümpiamängude poole, räägitakse juba eos mäesuusatamise adrenaliinist, iluuisutamise graatsilisusest ja uutest tehnilistest lahendustest. Kuid taliolümpia ajalugu on täis ka spordialasid, mis tänapäeva vaatajale kõlavad peaaegu uskumatult – näiteks suusatamine, kus sportlane lastakse üle jäätunud järve hobuse järel lohisema.
Kuni 1990. aastateni oli olümpiamängude korraldajatel võimalus lisada programmi nn näidisalad. Need ei olnud medalialad, kuid andsid võimaluse tutvustada kohalikke või haruldasi spordialasid, millel oli lootus kunagi olümpiakavasse pääseda. Mõned neist, nagu freestyle-suusatamine, said selle olulise sammu tehtud. Teised jäid aga pigem värvikaks ajalooliseks kõrvalepõikeks.
Üks selline ala oli skijoring – võistlus, kus suusataja hoiab kinni hobuse või koera rakmetest ja laseb end üle lume või jää vedada. Taliolümpiamängudel nähti seda vaid korra: 1928. aastal Šveitsis St. Moritzis, kus sportlased kihutasid hobuste järel üle külmunud järve. Tänapäeval harrastatakse skijoringut endiselt nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas, eriti koerte versioonina, mis meenutab korraga murdmaasuusatamist ja koerarakendisõitu.
Paljudel talispordialadel on ajalooline seos sõjaväe või praktilise ellujäämisega karmides tingimustes. Ka skijoring oli omal ajal viis, kuidas talvistes oludes kiiresti liikuda. Nii on see osa laiemast mustrist, kus spordialade juured ulatuvad kaugemale puhtast meelelahutusest.
Teine kummaline, kuid visuaalselt efektne näidisala oli suusaballett – justkui iluuisutamine suuskadel. Hüpped, piruetid ja akrobaatilised liigutused lumel moodustasid omamoodi koreograafia, mida näidati 1988. aasta Calgary ja 1992. aasta Albertville’i olümpiamängudel. Vaatamata kahele olümpoile ei jõudnud ala kunagi ametliku versioonini. Põhjuseks peeti keerulist hindamissüsteemi ja asjaolu, et tavavaatajal oli raske aru saada, mida täpselt hinnatakse.
Ka kiiruslaskumine ehk speed skiing jõudis olümpiale vaid hetkeks. Selle ala eesmärk pole vastase üle trumpamine, vaid maksimaalse võimaliku kiiruse saavutamine. 1992. aastal Albertville’is ületas võitja kiirus 225 km/h – rohkem kui langevarjuhüppe stabiilne vabalangemine. Tänapäeva ekstreemspordi ajastul sobiks see justkui ideaalselt olümpiaprogrammi, kuid ala tulevik sai saatusliku hoobi traagilise õnnetuse tõttu treeningul. Lisaks leiti, et see ei paku televisioonis piisavalt haaravat vaatemängu.
Milano–Cortina 2026 ei too tõenäoliselt tagasi hobustega suusatamist ega suusaballetti, kuid nende lugude meenutamine näitab, kui katsetamisjulge on olümpialiikumine ajas olnud.
Kõige põhjalikumat olümpiakajastust pakub eestlastele HBO Max Go3 kaudu, mille vahendusel saavad kõik HBO Maxi tellijad vaadata kõiki Milano Cortina 2026 taliolümpiamängude võistlusi otse ja järelvaatamises. HBO Maxi kaudu on kättesaadav kogu olümpiaprogramm kõikidelt aladelt ja võistluspaikadest nii, et ükski spordihetk ei jääks nägemata.
